Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik «Küti kirjad» on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Visandlikes ülestähendustes kohtume talupoegade, maahärrade, kubjaste, kaupmeeste ja paljude teiste värvikate tegelastega, kelle palgeilt peegeldub vastu meie endi inimlikkus kogu selle argisuses ja kentsakuses, õilsuses ja brutaalsuses, õrnuses ja julmuses.

«Küti kirjade» lummavalt nostalgiline stiil, osav karakteriseering ja feodalismi traagikat lähedalt vaatlev sisu paelus 1852. aastal ilmudes nii laiemat publikut kui ka ka Venemaa tolleaegseid mõjuisikuid ning aitas kaasa pärisorjuse kaotamisele riigis 1861. aastal.

Sellega astus euroopalikult meelestatud ja pikalt eksiilis elanud Turgenev ühe sammu lähemale oma südamesoovi ja missiooni täitmisele: tuua Tsaari-Venemaal rõhututele leevendust. Harvad on teosed, mis on ühelt poolt saanud maiuspalaks kirjandusgurmaanidele ja teisalt puhunud tormituult ühiskondlike muudatuste purjedesse.