Hea lugeja!
2006. aasta südasuveks jõuan isiklikus elus rajajoonele, kust on põhjust tagasi vaadata. Oma elus olen pidanud kogema teravat kontrasti vabaduse ja allasurutuse vahel. Suvel 1939 võtsid minu vanemad väikese poisi kaasa mitmenädalasele Soome-reisile. Seal, Jamilahtis, tähistati minu kolmandat sünnipäeva. Kuus nädalat hiljem sõlmisid Stalin ja Hitler oma röövpakti, mis lükkas minu järgmise välisreisi täpselt 50 aastaks edasi. See leidis aset augustis 1989 ning suundus Soome kaudu Kanadasse ja Ühendriikidesse, edendama Eesti taasiseseisvumise taotlusi.
Ometi pole vaba reisimine inimese elu peamine siht – see on vaid üks võimalusi isiksuse ja ühiskonna mõtestatud eneseteostamisel. Poole sajandi vältel saatsid minu elu igapäevaseid tegemisi kammertoonina ülekohtutunne ja teadmine oma rahva ahistatusest. Aga ka järk-järgult tugevnev tahe mitte alluda süsteemile. See hoiak viis improvisatsiooniliste katseteni leida pragusid selles paksus asfaltkattes, mille kommunistliku hirmuvalitsuse raske teerull oli meie üle laotanud. Teerullijuhtide plaani kohaselt pidi see lämmatama igasuguse iseseisva ja loomingulise mõtlemise. Ent otsides kõigi takistuste kiuste sõltumatut infot kujundamaks omaenda maailmavaadet, selgus üllatuslikult, et see asfaltkate vaikselt praguneb. Seejärel juba värskema pilgu ja julgema südamega ümber vaadates võis näha ka mujal pragudest tärkavaid vaimuvõrseid, mis spontaanselt vabaduse valguse poole sirutusid. Sündis vastastikuseid äratundmisi ja meelsuste ühendusi.
Vastukaaluna Nõukogude impeeriumi süngetele arengutele võis 1980. aastatel täheldada sadades inimestes vaikset tärkamist, mis omandas valdavalt kultuurilise, eetilise või ajalootõde otsiva vormi. See valmistas ette pinda aastakümne lõpu ja 1990-ndate alguse rahvuslik-poliitilisele murrangule. Olen niisugust tärkamist iseeneses kogenud, otsinud ja leidnud võimalusi vältimaks muganemist homo soveticus’e mallile. Niisugused otsingud said täiendavat jõudu teiste inimeste samalaadsetest otsingutest. Need olid inimesed mitmesugustelt tegevusaladelt - inimesed, kes taastatud Eesti Vabariigis pole tingimata sammunud sama rada. Kuid kõigi nende püüded olid olulised, et murda üha julgemalt läbi asfaltkatte sillutamaks ühist teed tõe, vabaduse ja inimväärikuse tagasivõitmiseks.
Nii nõustusingi ootamatu ettepanekuga – anda varem kavas olnud Eesti loodusfotode albumi asemel välja valik 1980. aastate kaasrändurite portreesid. Asusin läbi vaatama 15--25 aasta vanuseid mustvalgeid filme, millele on jäädvustatud sündmusi ja isikuid 1970-ndate lõpust 1990-ndate alguseni. Esmamulje oli endalegi värskendav.
Eeskujuks ja toeks oli ka Jüri Soomägi omaaegne tore algatus «Estonians!», mis ilmus ingliskeelsena 1989. aastal ja sisaldas valiku tollaseid Eesti avaliku elu tegelasi. See oli eestlaste galerii rahvuslikule ärkamisele kaasaelava väliseestlase pilgu läbi. Käesolevas valikus on esitatud niihästi kodu- kui ka väliseestlasi, samuti mitmeid välismaiseid sõpru, kes meid mõistsid ja meie eesmärkidele kaasa aitasid. Sisuliselt kujunes nõnda jätk 2002. aastal esmatrükis ilmunud raamatule «Eesti tee vabadusele».
Käesoleva fotoalbumi pildivalik ei ole ega saagi olla esinduslik, ammendav või tasakaalustatud. Loodan heasoovlikku mõistmist paljudelt sõpradelt ja kaasrändureilt, kes on vabaduse teele sügavaid jälgi jätnud, kuid kes end albumist ei leia. Mitte alati polnud kaasas kaamerat, mitte alati polnud põhitegevuse kõrvalt mahti fotosid teha (eriti kui samas töötasid kutselised fotograafid) ja mõnigi kord tundus, et kooskõlastamata fotografeerimine on sobimatu.
Esindagu need sadakond portreed ning mitmed kümned kaasrändurid grupiülesvõtetelt ka neid, kes piltidelt puuduvad. Kindlasti ei puudu nad minu mälust ega südamest. Aastate möödudes küpsevad üha enam imetlus ja tänutunne kõigi nende vastu, kes totalitaarse süsteemi raudset haaret ning ülbust trotsides avastasid endas jõudu teha esimesed sammud vabaduse ja tõe suunas. Järgnev on kõigile teada.

Tunne Kelam