Siuru kultuurikeskuse tulevaselt ehitusplatsilt leitakse arheoloogiliste väljakaevamiste käigus inimsäilmed, millel pole mingit seost keskaegse Tartuga. Maribel Uusmaa, Lõuna prefektuuri vanemuurija mõrvade ja teiste raskete kuritegude alal, peab oma meeskonnaga välja selgitama, mis juhtus noore naisega, kes umbes kakskümmend aastat tagasi tapetuna toonasele laste mänguväljakule maeti.

Algul ummikusse jooksvana tundunud uurimine saab uue hoo, kui kolju rekonstruktsioonist tehtud pilt ajalehes avaldatakse. Politsei vihjeliinile tulnud erinevate vandenõuteooriate ja valeinfo hulgas on ka üks telefonikõne, mis aitab uurijail välja selgitada tapetud naise isiku. Mõrvarit otsides peab politsei abi paluma oma Ameerika ametivendadelt.

Vahur Joa (1990) on õppinud ajakirjandust Tartu ülikoolis ja töötanud ajakirjanikuna erinevates väljaannetes ja meediamajades. «Kadunud, kuid mitte unustatud» on tema debüütromaan ja sarja «Tartu krimilood» 1. osa.