Kahe lapsega perekond pakib kogu oma elamise autosse ja lahkub New Yorgist, et asuda pikale teekonnale lõunasse, mööda lõputuid asfaltteid ühest motellist teise, läbi mägede ja kõrbete Mehhiko piiri suunas. Vanemad on dokumentalistid – nad näevad ja jäädvustavad maailma helide kaudu. Isa on pühendunud kontinendi viimase vaba põliselaniku, apatšide pealiku Geronimo mälestuse jäädvustamisele, ema köidab üle Mehhiko piiri tulevate lapspagulaste saatus. Nad ei tea veel, kas suudavad pärast ühist road trip’i perekonnana koos püsida. Samal ajal poiss ja tüdruk auto tagaistmel mängivad, igavlevad, magavad, kuulavad muusikat ja raamatuid, vanemate jutte pagulaskriisist ja apatšidest ning segavad kuuldud lood kujutluses omaenda mängude ja perekonnalooga.
Samal ajal rändavad tuhanded Kesk-Ameerika ja Mehhiko lapsed hoolimatute smugeldajate meelevalla all põhja, USA piiri poole. Nad peavad ületama ühe jõe ja ühe müüri, kõndima läbi metsade ja kõrbete, sõitma rongide katusel, lootuses leida üles varem emigreerunud vanemad või pereliikmed. Raamatus põimuvad kaks teekonda kaugete minevikukajadega ning Ühendriikide poliitilisele, ajaloolisele ja isiklikule kaardile joonistub ühe perekonna ja ühe armastuse, ühe riigi, rahva ja kontinendi lugu.
«Kadunud laste arhiiv» valiti New York Timesi poolt aasta kümne parema raamatu sekka, see nomineeriti Bookeri auhinnale ja naiskirjanduse auhinnale (Women’s Prize for Fiction) ning on võitnud mitmeid auhindu (Rathbone Folio Prize 2020, Dublini rahvusvaheline kirjandusauhind 2021, Andrew Carnegie medal jt).
Valeria Luiselli loomingut on tõlgitud enam kui 30 keelde, eesti keeles on seni ilmunud tema romaan «Minu hammaste lugu» (Tänapäev 2022, tlk
Mari Laan).
Valeria Luiselli (s. 1983) on Mehhiko päritolu kirjanik, kes kirjutab nii esseistikat kui ka ilukirjandust. Praegu elab ta New Yorgis, ta on õppejõud Bard College’is ja külalisõppejõud Harvardi ülikoolis. Kuigi Luiselli peab end mehhiklaseks, on ta kodumaal elanud vaid kümmekond aastat oma elust: ta sündis Mehhiko pealinnas Méxicos, aga diplomaadi lapsena kasvas üles Costa Ricas, Lõuna-Koreas, Lõuna-Aafrikas ja Indias. Kuigi oma varasemad teosed on ta kirjutanud hispaania keeles, kõhkles kirjanik «Kadunud laste arhiiviga» alustades pikalt, kuni leidis lõpuks, et see Ameerika Ühendriikide teedel ja kõrbetes kulgev lugu hakkab paremini kõlama inglise keeles.
New Yorgi migratsioonikohtus tõlgina töötades puutus Luiselli kokku Kesk-Ameerikast saabunud üksi reisivate lapspagulastega. Sellele kogemusele tuginedes kirjutas ta esseeraamatu «Kadunud lapsed» ning hiljem romaani «Kadunud laste arhiiv» («Lost Children Archive»). Luisellile iseloomulikult nimekirju, fotosid, väljalõikeid, joonistusi, kaarte jm sisaldav raamat on algupärandis ilmunud 2019. aastal. USA olemuse mõtestamise päevakajalisuses tuletab romaan meelde nii Kesk-Ameerika sisserändajate olukorda kui põliselanike saatust varasematel Mehhiko aladel.
Valeria Luiselli on võitnud maineka Los Angeles Timesi kirjandusauhinna ja Ameerika kirjandusauhinna American Book Award, nimetatud kahel korra National Book Critics Circle’i auhinna ja Kirkus preemia nominendiks. Teda on autasustanud National Book Foundationi «5 Under 35» preemiaga ja ta on saanud Bearing Witnessi stipendiumi Art for Justice fondilt. Tema tööd on ilmunud muu hulgas väljaannetes The New York Times, Granta ja McSweeney’s.
Anne Lange (s. 1962) on teenekas nii tõlkija kui ka tõlketeadlasena. Tallinna Ülikooli dotsendina keskendus ta oma uurimistöös Eesti tõlkeloole, tema uurimused on olnud nomineeritud Eesti Kultuurkapitali artikliauhinnale ning pälvinud aasta esseistikaauhinna. Ta on tõlkinud inglise keelest arvukalt nii proosa kui ka näitekirjanduse tähelepanuväärseid autoreid ning on oma tõlgete eest nomineeritud Kultuurkapitali tõlke aastaauhinnale, pälvinud Loomingu aastapreemia ja kahel korral Aleksander Kurtna nimelise tõlkeauhinna.
