William Heineseni võib lugeda nii taani kui fääri kirjanike hulka.
«Kadunud moosekandid» (1950) käsitleb sõdade eelset ajajärku, see on kirju tegelastegaleriiga satiiriline kolkaeluburlesk, mis vahest rohkem kui teised Heineseni teosed kaldub farssi, millest aga ei puudu ka äärmiselt lüürilised noodid. Peategelaseks võibki pidada muusikat, Seda rõhutab teose sümfooniline ülesehitus: neljaosaline romaan algab sissejuhatusega, tutvustab tegelaskujusid ja teemasid, teemade arenedes sündmuste kulg kiireneb, kolmandas osas toimub peamine võitlus Hea ja Kurja vahel, mispeale saabub eleegiline finaal tulevikulootustega muusika võidukäigule. Romaani lähedust muusikateosega toonitab ka teema kordamine erinevas «orkestreeringus». Teose ülesehitust rõhutavad ka peatükkide asemel kasutatavad sõnad «osa», mis on käibel muusikaterminoloogias.