Egon Rannet sündis 1911. Tallinnas. 14-aastaselt oli ta sunnitud majanduslikel põhjustel kooli pooleli jätma ja hakkas ise endale leiba teenima. Ta töötas sadamas, saeveskis, ehitustöödel, sõitis jungana ja masinisti õpilasena laeval. 1941. a. mobiliseeriti ta Nõukogude armeesse. Suurest Isamaasõjast võttis ta osa suurtükiväe luurajana.
1948. aastal saab E. Rannetist kutseline kirjanik. Alguses kirjutab ta satiirilisi luuletusi, följetone ja humoreske, seejärel novelle, epigramme, lühinäidendeid ning jutustusi, mis on rajatud otsestele tähelepanekutele Nõukogude Eesti elust ja millega ta saavutab kindla koha eesti kirjanduses.
Näidend «Kadunud poeg» valmis 1957. a.