Astudes keldrisse, külma ja rõskesse, taevas jääb pea
kohal luugisuuruseks.
Kelder on pelgupaik, hoidla. Sisaldab varjatut,
unustatutki.
Janune vaatab ringi.
Silmad näevad kaugemale nähtavast. Otsivad.
Juured on sügaval. Peidus.
Kaev on keldris.
Jahutav ja piisav.
Varjul ja valmis.

Kaevu kohale kummardudes ent peegeldus läbi luugi
taevasse viib.
Pilvepiirile lehvitama alla kaevu. Ka pilved on vesi.
Mispidi on õigetpidi?

Sa viipad, sirutan vastu.
Võta näpust!
Ma annan Sulle käe.
Ei ole ma enam vana ega veel ka noor.
Õppinud elust ja koolist ja raamatuist. Õppust võtnud
ent kas?
Lood sünnivad sala, pildid nägemistest.
Nagu laul muude tegemiste kõrvalt ja kõrvale.
Igakord uued salmid, refrään ent kordumas läbi
aegade.

Ma laulan kaevust, ürgsest ja omast.
Ma jutustan Sinust.