Nimeka tšehhi naiskirjaniku Marie Majerová avaldas oma teise silmapaistva teose, jutustuse «Kaevuriballaad» 1938. a. Sellest õhkub kõikevõitva armastuse ja töötavate inimeste ennastohverdava sõpruse paatost ning imperialistlike sõdade ja nendega kaasnevate viletsuste vastu suunatud teravat protesti. Jutustuse kunstiküpseimaks kujuks on Rudla Hudec. Sattunud pärast 1900. a. Kladno streiki musta nimekirja, emigreerub ta Saksamaale. Oma uuele kodumaale tuleb ta noore mehena, kes on tulvil jõudu ja helgeid lootusi, tagasi aga pöördub vanamehena, elust peaaegu murtud invaliidina. Ent milline pettumus ootab teda vanal kodumaal, mida ta emigratsioonis nii kalliks oli pidanud ja mille vastsündinud sõltumatusele ta nii palju lootusi oli rajanud! Kodanlik-demokraatlik «vaba» Tšehhoslovakkia ei suuda talle pakkuda midagi peale ametliku loa kerjata. Ent alandused ei suuda tappa temas elavat inimest. Endine kaevur Honza säilitab ka kerjusena väärikuse. Ta usub endiselt paremasse tulevikku ja töölisklassi solidaarsusse - ning selles peitub tema murdumatu elujõu alus.
