Istusin tugitoolis ja vaatasin põrandal seda kohta, kuhu Marquez oli kukkunud. Vereplekke oli vaiba sisse jäänud, aimatavad olid ka kriidijooned, mida laiba ümber tõmmatakse. Mõtlesin, kas ma täna öösel siin und ka saan. Võiksin muidugi lasta endale teise toa anda, aga ma olen siin juba paar aastat elanud ja omamoodi ära harjunud. Chance ütles, et see sobib mulle, ilmselt sobibki.
Mis tunne mul on. et ma Marqueze tapsin?
Mõtlesin järele ja leidsin, et hea.
Ma ei teadnud selle kaabaka kohta midagi. Kõike mõista tähendab kõike andestada, öeldakse, ja kui ma teaksin kogu ta elulugu, siis ehk mõistaksin, kust oli pärit selline verejanu. Kuid mina ei pea talle andestama. See on Jumala, mitte minu amet.
Ja ma olin võimeline päästikule vajutama. Ega tekitanudki seejuures rikošette, saatuslikke põrkeid, ei pannud kaugelt mööda. Neli lasku, kõik rinda. Tubli detektiivitöö, hästi üles seatud lõks ning lõpus kenad tabamused.
Üldsegi mitte kehv.