«Kaheksakümne päevaga ümber maailma» on üks Jules Verne'i populaarsetest, kui mitte kõige populaarsem jutustus. Selle teose kirjutamisele ergutas autorit kahtlemata kaks sündmust aastal 1869: Vaikse ookeani ja Suessi kanali avamine (10. mail ja 17. novembril). Teda meelitas näitama, kuidas kujuneks nende uute teede tarvitamisega reis ümber maailma. Ka siin leiame talle omase segu käega katsutavat tõelikkust ja groteski liiladust. Hulk enam või vähem kohkumapanevaid juhtumusi, mis väga reaalset reisi tuuma lopsakalt ümbritsevad, kuuluvad täiesti «ebaharilikkuse» valdkonda. Et autor siin väga tihti kaugele on läinud ja münchhauseniaadi valdkonda riivab, seda ei saa salata. Aga nende fantastiliste lisandustega on ta ometi tagajärje saavutanud, et õpetlikkuse küllus, mida ta raamat pakub, tuhandeile lugejaile kättesaadavaks on saanud, keda lihtne reisikirjeldus vaevalt oleks huvitanud.