«Kahekõne» on õieti ilukirjanduslikult rüütatud poliitiline essee: meie ühiskondliku olemise ja mentaliteedi determineerituse lugu. Kaks eri taustaga ametivennast sõpra -- ungarlane ja rootslane -- omavahel pihtimuslikult «suud puhtaks rääkimas», iseennast, oma vahekordi ja oma maailmapilti lähemalt määratlemas.
Isiklike näidete varal lahatakse suhtumisi ja arusaamu, eluvaadete kujunemist; nii teadvustatud kui ka teadvustamata impulsse, reageeringuid ja hoiakuid -- väitlus, mis on Nadasi atraktiivsemaid variatsioone ühele oma meelisteemale, demokratismi ja totalitarismi olemuslikule vastandamisele.