Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley\'ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley\'del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley\'d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus «Kahekümne aastaga ümber maailma«. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.