Olen parteitu pensionärist patrioot, kaitseliitlane, kes lihtsalt võtab endale õiguse rääkida ajaloost, ilmaelust, tulevikust ja Kaitseliidust otse, teda ilustamata või asjata mustamata. Minu eluring hakkab varsti otsa saama, kuid Eesti riigi juhtide poolt Eesti Wabariigile, eriti vabadussõjalastele (vapsidele) ja taasiseseisvumisest alates Kaitseliidule ja tema liikmetele tehtud ülekohus näib kestvat igavesti.

Käesolev raamat on segu olnust, olevast ja võimalikust tulevikust. Olnust ja olevast kirjutan nii, nagu see minu silmade läbi tegelikult oli. Kõik faktid ja nimed peaksid olema õiged. Kuid siiski: kus ikkagi on tõde selles käesolevas raamatus? Vastan väga iseteadlikult: jah, ainult mina, kui autor, tean (!?) seda: ...loodetavasti... arvan... usun... teadvat.