Teos on jätkuks autori monograafilisele uurimusele «Esimene Eesti üldlaulupidu 1869» ning on koostatud samu põhimõtteid järgides ja enam-vähem samasugust mahtu arvestades. Peamiseks allikmaterjaliks on olnud tolleaegne eesti ja baltisaksa ajakirjandus, mille hulk on märksa suurem kui I laulupeo puhul. Lisaks trükimaterjalile on rohkesti kasutatud isiklikke kirjavahetusi.
Autor ei käsitle kahte laulupidu ainult muusikaliste suursündmustena, vaid on nendega laialdaselt sidunud eesti koori- ja orkestrimuusika üldise arengu 1870-ndail aastail ning käsitlenud laulupidusid kui tähtsaid lülisid kogu eesti rahvusliku liikumise ahelikus, kus eri tegelasgrupid ja erinevad ideelised voolud pidasid leppimatut võitlust.