Perekond Stevensid sõidavad kahenädalasele puhkusereisile. Nad peatuvad samas kohas, kus igal aastal: rannikuäärses külalistemajas, mis näib ajahambast puretum, kulunum, korratum ja võluvam kui kunagi varem. Puhkus on imetore ja perekond kahetseb üksnes seda, et maha jäi koduaed, mille september on nüüdseks rüütanud soojadesse sügisvärvidesse.
20. sajandi helgeim romaan «Kaks nädalat septembris» on enamiku lugejate jaoks veel avastamata kirjanduspärl, mis räägib südantsoojendavalt nostalgilise, eskapistliku ja ajatu loo igapäevaelu väikestest rõõmudest: mee magususest, kuumas vannis kümblemisest, varasügisese taeva säravsinisest selgusest. See on elamise argisust hingestav lugu, mis äratab meis lapseliku avastamisrõõmu ja meenutab elu ilu.
Jaapani kirjanik Kazuo Ishiguro on seda raamatut nimetanud oma suureks lemmikuks ning üheks maagilisemaks, õrnemaks ja elujaatavamaks romaaniks, mida ta on kunagi lugenud.
Robert Cedric Sherriff sündis 1896. aastal Inglismaal idüllilises külakeses Hampton Wick. Pärast prestiižse Kingston Grammar Schooli lõpetamist asus noormees isa jälgedes tööle kindlustusametnikuna. Kui puhkes esimene maailmasõda, liitus Sherriff uljalt Mandri-Euroopasse suunduva Ida-Surrey rügemendiga, mis võttis muu hulgas osa Vimy seljandiku ja Loosi lahingutest. 1917. aastal sai noormees Belgias tõsiselt haavata ning naases kodumaale, kus jätkas tööd ametnikuna, õppis Oxfordis ajalugu ning kirjutas amatöörteatritele näidendeid.
Sõjatandril kogetu ei andnud Sherriffile asu. Valusaid mälestusi ja tundeid aitas läbi töötada kirjutamine. Nii sündis Sherriffi kuulsaim näidend, hiljem ka romaanina avaldatud «Teekonna lõpp» (1929 ja 1930), mis tõi talle ülemaailmse kuulsuse. Järgnesid edu Hollywoodi stsenaristina, Oscari nominatsioon, kaks BAFTA auhinda ja mitme kõrgelt hinnatud romaani avaldamine, sh «Kaks nädalat septembris» (1931), mille inspiratsiooniallikaks olid kaevikutes lebades argipäeva lihtsaid rõõme ja rahu igatsevad võitluskaaslased.
Sherriff suri 1975. aastal Londoni lähistel Esheris.
