Meil kõigil on vaimustav oskus mõelda välja maailmu ja olukordi, mida näiliselt ei ole. See on küllap meie kõige ulatuslikum võime. Ja kui sellesse uskuda, siis saab kirjutamine kõige olulisemaks. Kirjutamises näeme me ennast, mõistame teisi ja jäädvustume sõnades. See on meeletu vabadus. Me avastasime end keset kirjandusmaastikku. Tasapisi hakkas meie maailm koosnema süžeedest, tegelastest, repliikidest ja stseenidest. Oli ainult üks mõistlik viis sellele olukorrale läheneda: me kirjutasime raamatu.

Katkend Uku Talmari lühijutust «Vahel»: Silmipimestav välgatus ja Oskari ees oli Sam, Ta vana sõber (sõber? Kas siin on üldse sõpru? Või mitte-sõpru?). «Sam! Mida Sa siin teed?!» karjatas Oskar. Sam oli esiti segaduses, aga talle tundus siiski meenuvat, kes ta on ja kes on Oskar, kuigi selles ilmas ei tundunud olevat mälestusi, sest siin polnud minevikku. Tegelikult ei tundunud isegi eraldiseisvaid isiksusi olevat, kõik olid kui lained ühes ja samas ookeanis. «Ma ei tea. Mis koht see siin üldse on?» vastas Sam, mille peale aga vastas hääl, mis kostus kõikjalt ja eikusagilt, et see on Taevas.

Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist «Igrek»: «Põgenemine põgenemise otsa. Ma põgenen armastusest, kiindumisest, pingutusest ja puudutustest, mu keha on valmis armastama, aga ma sulgun, saan täheks ja kirjutan ennast ridadesse, selle asemel et olla kaduv, kaduda hetke nagu valgus kaob lambi kustudes. Ma põgenen mitte enda, vaid teiste eest, teiste eest ma põgenen, sest ma ei usalda enam neid, kes mind on valmis usaldama. Usaldan neid, kes minuga on umbusklikud. Ma sukeldun endasse ja kirjeldan kõiki väljamõeldud lugusid ja pean neid endaks. Ma olen ju inimene nagu sinagi.»