Raamatuümbriselt:
«Kaksteist aastat» on romaan meie külaelust möödunud kaheteistkümneaastase ajavahemiku kohta. Ühe perekonna kroonika, mis on romaani sündmustiku aluseks, algab murrangulise perioodiga meie külaelus - kollektiviseerimisega - ja jõuab välja kõige lähemasse minevikku. Kui seda murrangulist protsessi meie külaelus alustasid isad, siis lõpule viivad selle pojad. Toimub omamoodi teatepulga edasiandmine vanadelt noortele. Sellest jutustabki O. Tooming oma romaanis.
Kaksteist aastat on imelühike aeg, kuid aastad 1949 kuni 1961 olid rasked, keerukad, muutlikud ja samal ajal murrangulised, sügavalt käiva lainega aastad. Selle ajajärgu kogumaaling ootab paljude meistrite kunstnikukätt. Käesolev teos heidab vaid pilgu killukesele sellest, jälgides ühe eesti talupoja perekonna elamusi, rõõme ja muresid.