Nagu Madis Nurmik raamatu eessõnas kirjutab, on meil vähe algupäraseid teoseid, «mida võiks ilma kõhklemata algkoolis käsitamiseks soovitada», sest suuremalt osalt ei ole nende kunstiline tase küllalt kõrge. «Kalevipoeg» – «meie rahvuslik piibel, meie Raamatute Raamat, mis «koondab oma traagilisse kangelasse kogu rahva saatuse»» – võiks siiski olla üks soovituslik tekst, ehkki selle nii sisu, keelt, stiili kui ka kompositsiooni, meetrikat ja prosoodiat on põhjendatult kritiseeritud. Tõsi, «Kalevipoega» tema algupärasel kujul polnud juba 1930ndatel võimalik õppevahendina kasutada, seepärast mindi üle ümberjutustustele proosas. Ometi sisaldab «Kalevipoeg» just algupärasel kujul väärtusi, mida ei suuda korvata ükski ümberjutustus, olgu see kui hea tahes.

1930. a välja antud rahvuseepos «Kalevipoja» lühendatud variant on mõeldud õpperaamatuks, et tutvustada õpilastele rahvalaulu vormi. Paljas teooria ei viiks lapsi veel runokeele ja poeetika tundmisele, seepärast on raamatu lõppu lisatud «Sõna- ja asjaseletusi», mis muuhulgas sisaldavad ka runokeele ja poeetika reegleid ning vastavaid harjutusi.