Kalle hoiab hinnalist ümbrikku käes. Ta põrnitseb seda austusega - see on ju väärt sada tuhat krooni! Jaa, õieti on selle väärtust raske rahas väljendada. Oo, milline võidurõõm, milline magus kuum, läbitungiv rahuldustunne!
Siis kuulevad nad midagi! Midagi õudset ja ohtlikku. Hiilivaid samme väljas verandal. Üks käsi vajutab alla ukselingi. Välisuks avaneb vaikselt.
Laualambi valgus langeb poiste kahvatuile nägudele. Nad põrnitsevad meeleheitel teineteise otsa, hirm ajab neil südant pööritama. Mõne sekundi pärast avaneb ka see uks, ja siis on kõik kadunud. Nad on justkui kaks rotti lõksus. Need, kes seisavad eeskojas, valvavad väljapääsu. Need, kes seisavad eeskojas, ei lase mööda kedagi, kellel on väärtuslik pruun ümbrik, mis maksab sada tuhat krooni.
«Ruttu, ruttu!» sosistab Kalle. «Trepist üles!»