Kui kuritegelikus maailmas on legendaarseid isiksusi, siis Heldur Luhter kuulub kahtlemata esikümne hulka. Õigupoolest kuulus, sest käesoleva raamatu peategelane (põhimõtteliselt kaasautor, kes ajakirjanik Aleksandr Barinovile oma kelmiloo jutustas) suri mõni kuu enne selle ilmumist.

Tema peamine «elutöö» (mõned eelmised vanglaskäigud tühja-tähja eest ei lähe arvesse) oli narkootikumide tööstusliku tootmise korraldamine Venemaal ja Eestis. Aastail 1998-2008, saalides Venemaa, Ukraina, Eesti, Tai, Hiina ja Laose vahet, ta sõna otseses mõttes ujutas Euroopa üle amfetamiini ja ecstasy'ga. Tundes narkoäri läbi ja lõhki, jõudis mees järeldusele, et uimastikaubandus selle organiseeritud kujul saab Venemaal, endise Nõukogude Liidu riikides ja sotsialismileeri maades eksisteerida ainult tänu politseile ja eriteenistustele endile.

Peamine järeldus, mille Luhter enda jaoks tegi, oli see, et narkoäri kui süsteemi on üles ehitanud riigiametnikud ise – «komissarid». Inimestel kusagilt kõrvalt ehk «kaltsakatel» ei ole sealjuures võimalik rikkaks saada ega vanglaid vältida.