Romaan ilmus 1929. aastal ja kujutab endast Esimeses maailmasõjas tapetud noore inimese saatust.
George Winterbourne püüab rajada oma teed selles ühiskonnas, kuhu ta kuulub; ta otsib, satub mässupuhangutesse ja kaotab kunagised ideaalid. Siis kaotab kõik. Nädal aega enne vaherahu, 1918. aasta 4. novembri koidikul tõuseb khakimundris noormees ilma mingi nähtava põhjuseta kogu pikkuses püsti ja saab vaenlase kuulipildujale märklauaks.
Niisugune kaugeltki mitte kangelaslik ja täiesti mõttetu on see «kangelassurm», mis langeb osaks Winterbourne'ile, Briti armee ohvitserile, kes siirdus rindele reamehena ning kes rahuajal oli kunstnik ja literaat.