Kõik räägivad metsade suremisest. Kuid mis seal õieti sureb ja eeskätt mille kätte?
Peter Wohlleben kirjeldab, kuidas loodus suudab end ise imeliselt tasakaalustada ja tervendada – kui me ta ainult rahule jätame. Sest puud ei ole ainult võimelised end ümbrusega kohastama, vaid annavad kogemused muutunud keskkonnatingimuste kohta edasi ka järelkasvule, sõltumata sellest, kas tegu on sajanditevanuse teadmisega või millegi äsja omandatuga. Tänu seemnetes asuva pärilikkusaine muutumisele on puudel võimalik oma järglasi «kasvatada» – ja neid uuteks kliimatingimusteks täiuslikult ette valmistada.
Kuid puude hämmastaval kohanemisvõimel on piirid. Lehtpuud vajavad just praegu terviklikku kogukonda, et üksteist vastastikku toetada, end aurustumise abil jahutada ja isegi vihmapilvi tekitada – kõik need võimed lähevad aga suuremõõduliste raietööde tõttu kaduma.
Peter Wohlleben paljastab halastamatult metsalobistide, poliitikute ja metsamajandajate eksimusi looduse tarkuse vastu ning näitab, et ülikiired arengud ei luba enam mingeid vigu. Sest kui me oma elu alustalasid edaspidigi nii järjekindlalt hävitame, saavad puud küll ühel hetkel ilma meieta suurepäraselt hakkama, kuid meie ilma puudeta mitte.
Peter Wohlleben (snd 1964) on saksa metsnik ja üle maailma populaarne looduskirjanik. Tema raamatutest on varem eesti keeles ilmunud «Puude salapärane elu», «Loomade hingeelu», «Metsa kasutusõpetus», «Kas kuuled, kuidas puud räägivad?» ning «Looduse salajane võrgustik».
Loe raamatu kohta Raamatukoi raamatublogist:
Kannatlikud puud
