Ootamatu küll, kuid meie džässmuusika on Eesti riigi eakaaslane. See on omal moel kaasa teinud kõik meie riigi saatusepöörangud. Vabale arengule 1918–1940 järgnesid rasked sõja- ja okupatsiooniaastad ning keeruline nõukogulikest ideoloogiareeglitest määratud ellujäämiskursus raudse eesriide taga.

See raamat keskendub aastatele 1945–1968, Teise maailmasõja lõppemisest Hruštšovi sulaaja lõpuni ja Tallinna džässifestivali ärakeelamiseni. Kuidas oli üldse võimalik, et tollastes oludes pandi alus Tallinna džässifestivalide traditsioonile ja tekkis eesti rahvuslik džäss?

Tollases kaksikmoraali ajastus orienteerub autor tänu sellele, et ta jõudis ise olla selles osaline, samuti tundis ta enamikku toonaseid tippmuusikuid. Ajastut aitavad mõista ja mõtestada rikkalik ja üpris haruldane fotomaterjal ning kaks CD-d lindistustega ERR-i arhiivist ja sõja-aastail emigreerunud muusikutelt.

Tiit Lauk on aastaid olnud tegev nii džässmuusikuna kui džässi edendajana, olles muuhulgas üks Tallinna džässifestivalide (nüüd Jazzkaar) traditsiooni taastajatest. Ta on kaitsnud doktoritöö Eesti džässist, esinenud ettekannetega rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, avaldanud õpikuid ja uurimuse «Eesti džäss 1918–1945» (Argo 2010), arvukalt artikleid ajakirjadele ja teatmeteostele kodu- ja välismaal.