«Levinson läks õue, tema kulunud jaapani mõõk kolksas vastu trepiastmeid. Põldudelt uhkas mesimagusat tatraõie lõhna. Kuumas roosavalges vahus sõudis pea kohal juulikuu päike. Käskjalg Morozka kuivatas presendi peal kaeru ja ajas päris pööraseks läinud pärlkanu piitsaga eemale. «Viid Šaldõba brigaadi,» ütles Levinson talle ümbrikku ulatades. «Suusõnal ütle... hea küll, pole tarvis - seal on kõik kirjas.» Morozka keeras tusaselt pea ära ja hakkas piitsaga mängima - ta ei tahtnud minna. Ära olid tüüdanud igavad kroonusõidud, täiesti tarbetud kirjad ja kõige rohkem Levinsoni kummalised silmad; need olid sügavad ja suured nagu järved, nad haarasid endasse terve Morozka koos saabastega ja nägid temas palju niisugust, mis oli võib-olla Morozkale eneselegi teadmata.»
