Maša viskus talle kaela ning puhkes härdasti nutma.
«Suudleme ka meie,» lausus komandandiemand nuttes, «jumalaga, minu Ivan Kuzmitš! Andesta mulle, kui olen sind kunagi pahandanud!»
«Jumalaga, jumalaga, emake,» ütles komandant, kaelustades oma memme. «Noh, aitab! Minge koju; ja kui aega jätkub, pane Marjale sarafan selga.»
Komandandiemand tütrega läksid minema. Vaatasin Marja Ivanovnale järele; ta vaatas tagasi ja noogutas mulle pead. Nüüd pöördus Ivan Kuzmitš meie poole ja kogu ta tähelepanu koondus vaenlasele. Mässajad kogunesid oma ninamehe ümber ja hakkasid korraga ratsudelt maha ronima.
«Pidage nüüd vapralt vastu,» sõnas komandant. «Tuleb rünnak...»
Sel hetkel kuuldus hirmsat vingumist ning kisa; mässajad tormasid joostes kindluse peale. Meie suurtükk oli laetud kartetšmürsuga, Komandant laskis neil üsna lähedale tulla ja käskis äkki tuld anda. Kartetš sööstis otse jõugu keskele. Mässajad paiskusid kahele poole ning taandusid. Nende ninamees jäi üksi etteotsa... Ta vehkis saabliga ja näis neid õhutavat... Kisa ning vingumine, mis hetkeks oli vaikinud, tõusis kohe jälle.