Raamatus esitatakse materjali karjala keele Valdai murrakust. Seda kõneldakse Valdai kõrgustikul Vene NFSV Novgorodi oblasti mõnede metsakülade elanike hulgas. Karjalased pole seal põlised kohalikud elanikud, vaid umbes kolm sajandit tagasi sisserännanud karjala talupoegade järglased. Karjalased olid põgenenud oma endistest asukohtadest Laadoga järve mailt Rootsi feodaalse riigi surve eest ning Valdai suurte metsade rüpes ja kaunite järvede kaldail endile uue kodu leidnud.
Alates 1951. a. kuni 1960. a. on TRÜ soome-ugri keelte kateeder üheksal suvel korraldanud üliõpilastega ekspeditsioone ja suviseid praktikume karjala keele ainestiku kogumiseks. Karjala Valdai murrak on hääbumas. Keeleoskus piirdub ainult vanakestega, kusjuures neilgi on keeleoskus muutunud passiivseks.
Töö baseerub ainult isiklikult kogutud materjalil ja see koosneb kahest osast - grammatikast ja tekstidest.