Peeter Seeberg (s. 1925) ei vii oma tegelasi dramaatiliste sündmuste keskmesse, ei pane neid proovile maailma-ajalooliste kollisioonide veskimüras, vaid piirdub juhuslike, kõrvaliste nurgatagustega, mis on tegelikkusest kaugel ja seavad selle olemasolu kahtluse alla.
Seebergi kolmanda romaani «Karjased» piibliaineline pealkiri vihjab sellele, et raamatu tegelased on inimesed, kes on seatud teistele abi andma, töötavad sotsiaalhoolekandes ja arstidena, samal ajal on nad aga ise abivajajad ja teistest pidevas sõltuvuses. Autor püüab näidata, et isiksus saab tähenduse üksnes inimestevaheliste suhete kaudu, iseseisvalt pole ta keegi.
Eriti silmatorkavad on Seebergi novellid, mida ta on avaldanud neli kogumikku. Absurdiefekti suurendamiseks toimub novellide tegevus kusagil ebamäärases kohas, ka tegelaste nimed on enamasti väljamõeldult võõrapärased ega aita tegevuspaika lokaliseerida. Ühine novellides on see, et nende tegelased suhtuvad ellu kui mingisse absurdsesse mängu; kuni mängureeglid pole omandatud, teeb see neile muret ja võib tekitada hirmugi, aga «võtme» kätte saanud, võtavad nad meelsasti konventsionaalsused omaks ja mängivad mõttetut mängu rahunenult või isegi õhinal edasi, kujutledes, et elu mõte on leitud.
Arvo Alas