XIX sajandi viimase veerandi ja XX sajandi algaastate eesti kultuurielu üks alustalasid, mitmekülgsete huvide ja tohutu tegevushaardega mees, filosoofiadoktor K. A. Hermann pidas 17.-20. eluaastani päevikut, mille nüüd, mõnda aega hiljem, kirjutas lõpuni professor Artur Vahter. Intrigeerivas vormis jõuab lugejani üks komplitseeritumaid ajajärke eesti vaimuelus, mida kirjasõnas tihti «näruseks ajastuks» on nimetatud.
Artur Vahter pole ka mina-tegelast käsitlenud »õilsa kangelasena», vaid toonud teenete kõrval esile tema inimlikud nõrkused ja puudused. Samuti võib päevikust leida üllatavaid, seni ainuvõimalikeks peetuist erinevaid arvamusi/hinnanguid tollaste tuntud tegelaste kohta, nagu Fr. R. Kreutzwald, C. R. Jakobson, J. Köler, J. Hurt, M. Lüdig jpt.