Ei isa ega ema olnud esialgu Karlssoni üle kuigi rõõmsad, samuti ei meeldinud ta algul Bossele ega Bettanile. Terve perekond, Väikevend mõistagi välja arvatud, pidas Karlssonit kõige kohutavamaks, kõige rikutumaks, häbematumaks ja kõige sügelevamate sõrmedega paharetiks, keda endale iial ette kujutada võib.

Ent viimasel ajal olid nad kõik temaga harjuma hakanud. Nad peaaegu et leppisid nüüd juba Karlssoniga, eelkõige aga mõistsid nad, et Väikevend teda vajab. Bosse ja Bettan olid ju Väikevennast nii palju vanemad, ta vajas ometi südamesõpra, kui tal puudusid omavanused õed-vennad. Tal oli küll oma koer, imevahva pisike olend nimega Bimbo, kuid sellest üksi ei jätkunud – Väikevend vajas Karlssonit. Ja ka Karlsson vajas Väikevenda.