Kolmandas raamatus võtab autor kokku varasemates osades kirjeldatud struktuuride ühenduslülid ja vastastikuse mõju, võrreldes neid Jumala juurde viivate astmetega ning visandades, kuidas meie universumis on armastus üles ehitatud.

Inimeste armastamine ei ole omaette eesmärk, vaid on Jumala armastamise vahend, millest sünnib kaks suunda inimlikke väärtusi. Esimene realiseerub kui armastus maailma ja inimeste vastu, teine on seotud täiuslikkuse ja arenguga. Kui inimene seab eesmärgiks esimese, ilmnevad armukadedusega seotud haigused, kui teise, siis uhkusega seotud haigused. Haigustest vabanemiseks soovitab autor palvetada ja oma elu ümber mõtestada. Sageli piisab mõne sündmuse meenutamisest ja suhtumise muutmisest. Patukahetsuses pole peamine see, et kahetseda minevikku, vaid see, et muuta ennast ja mitte teha vigu tulevikus. Ükski arst ega ravitseja ei ravi, vaid aitab terveneda. Tervistub inimene ise oma tahtega, mis armastuse kaudu lähendab teda Jumalale.

Sergei N. Lazarev (1952) on praktiseeriv psühholoog, kirjanik, filosoof. Ta kirjutab sellest, mida on ise läbi elanud, tundnud, teadvustanud. Avastanud endas võime lugeda energiaväljast infot inimese tervisliku seisundi kohta, pühendus ta teema uurimisele. Ta avastas energiastruktuurid, mis määravad inimese hinge ja keha tervise, iseloomu, saatuse ja tuleviku. Iga haigus on inimese selle või eelmiste elude või tema eellaste tehtud vigade tagajärg. Haigus on hoiatus, on võimalus oma karmat puhastada. Oma eksimuste mõistmine tervendab ja viib arusaamisele, et elu mõte on oma hinges armastuse suurendamine.