Kas Einstein käis jõusaalis? Kuidas füüsiline treening võib muuta aju õnnelikuks, tugevaks ja

Liikumine ei treeni ainult lihaseid, vaid hoiab erksana ka meie vaimse tervise. Teadusuuringud näitavad, et füüsiline aktiivsus toetab aju tervist ning näiteks tänu regulaarsele jooksuringile võib paraneda sinu mälu, keskendumisvõime, enesekontroll ning isegi IQ võib mitme punkti võrra kerkida. Aga mis ajus treeningu ajal toimub ning kas liikumine võib meid tõepoolest targemaks teha?

Ajuteadlane Troels W. Kjær ja teadusajakirjanik Jeppe Kyhne Knudsen võtavad raamatus luubi alla füüsilise aktiivsuse mõju ajule. Tuginedes tänapäevastele teadusuuringutele, selgitavad nad arusaadavalt, mis toimub meie ajus, kui liigume, ning kuidas kehaline aktiivsus mõjutab mõtlemist, õppimist, mälu ja vaimset heaolu.

Raamat ei paku treeningplaane ega toitumisjuhiseid, sest need peavad olema individuaalselt koostatud. Selle asemel aitavad autorid mõista, miks liikumine on kasulik, ning innustavad igaüht leidma teed aktiivsuse ja oma aju hea terviseni lapsepõlvest vanaduspäevadeni.

Mida sellest raamatust õpid?

• Õpid, mis toimub ajus füüsilise pingutuse ajal ja kuidas liikumine mõjutab aju toimimist.
• Mõistad, kuidas kehaline aktiivsus võib toetada keskendumist, mõtlemist ja uute teadmiste omandamist.
• Saad teaduspõhise ülevaate kehalise aktiivsuse olulisusest alates lapsepõlvest kuni vanaduspõlveni.
• Saad paremini aru, mida uuringud treeningu ja aju kohta tegelikult näitavad ning õpid eristama teadust müütidest.
• Leiad motivatsiooni tervislikumate liikumisharjumuste kujundamiseks.

***

Kas teadmiste lisandumine teeb lolliks? Newton tunnistas, et nägi kaugemale, seistes varem teadmisi loonud hiiglaste õlgadel. Hiiglaste õlgadel võib istuda, märkamata, et vahepeal on maailm muutunud.

Kui varem tähendas füüsilist jõudu nõudev töö sageli vaesust, siis inimkonna ajaloos sai vaesusest väljapääsu tunnuseks üha enam intellektuaalne võimekus – oskus kasutada käte asemel pead. Viimase tulemuslikkusele pole midagi ette heita, kui välja arvata see, et seda on piiratud koguses.

Paradoksaalselt ei peetud seda nappust puuduseks. Kuni selgus, kui palju sõltub vaimne suutlikkus vereringest, lihaskonnast ja kogu organismi talitlusest. Esialgu püüti uut teadmist ignoreerida, kuid vaimse töökoormuse kasv tõi paljud instinktiivselt liikumise juurde.

Kogeti, kuidas pea muutus selgemaks, keskendumine kestis kauem, avardus tähelepanekute ja seoste haare. Oskamata tänaseni seletada, miks. Vahest on teadmiste lisandumise suurimaks irooniaks, et mida rohkem saame teada ajust, seda raskem on pidada seda meie ainsaks targaks osaks.

Kristjan Port, tervisekäitumise ja spordibioloogia professor