Prisma vanameistri käes on vahetunud. Tähelepanu keskuses on nüüd üksainus inimsaatus - Ene Leevi vaheldusrikas ja tuuline elu. Võimsad tundetoonid puhuvad meile vastu juba esimestelt lehekülgedelt. Julgelt, sädelevate vaimukuste sähvides ning säästmata kedagi paljastab autor inimest tema põhiolemuses. Terav on kirjaniku irooniamõõk ja vahe ta pilk, tungides inimlike nõrkuste üdini ning riisudes sellelt viimsedki võltshilbud. Kuid see pole pahatahtlik ja väiklane kättemaksuiha, vaid pigem kaasatundev nördimus, mis kõmiseb autori mehiselt karmide ridade tagant. Selle tungiv hääl saab vaevalt jätta puudutamata kellegi südant.