Luulekogu «Kas siis selle maa keel...» on läbilõige eesti isamaalise luule ligi 200 aasta pikkusest ajaloost. Kogumiku 100 luuletust 67 autorilt moodustavad 12 kronoloogilis-temaatilist peatükki.

Avaluuletuse «Kuu» autorile, meie luule suurkujule Kristian Jaak Petersonile on pühendatud omaette peatükk. Jäägitut isamaa-armastust õhkub peatükist «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», mille nimiluuletust käsitleti algusest peale Eesti hümnina. Meie rahvuslill rukkilill õitseb ja rahvuslind suitsupääsuke laulab peatükis «Meelega mõista». Optimistlikult ja elujaatavalt kõlab lipulaulu autori üleskutse: «Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga!»

Keelepeatükke on neli: «Lehtmetsane ja mullapäälne keel» ning «Sõna seob» (tavakeel), «Kodukülä, kodukiil» (murdekeel), «Sõnade salved on tulvil täis» (keelemängud). Positiivsetest laengutest on kantud peatükk «Keel, meel, maa». Hoopis teistsuguses, lausa jahmatavas tonaalsuses on peatükkide «Tuulemurrus» ja «See võõras öös» luuletused.

Luuletustele lisatud kommentaarid on sisuliselt küll omaette lood, millel on põhjuslik algus, konfliktne arendus ja headuse või kurjuse võiduga lõpp, kuid mis annavad hea ülevaate ajastust või oludest, milles üks või teine luuletus on kirjutatud.

Endel Priidel (*1932) on kirjandusloolane ja toimetaja, kes töötas üle 40 aasta (1956‒1998) kirjastuses Eesti Raamat. Ta on avaldanud lühimonograafia Ado Reinvaldist, kogumiku eesti kirjanike loomingulistest kirjutistest ning kirjandus-geograafilisi ülevaateid, koostanud, toimetanud ja kommenteerinud mitmeid luulekogumikke. 2001. aastal pälvis Endel Priidel Valgetähe V klassi teenetemärgi.