Raamatu kogutud, osalt anekdoodilist laadi jutustused viivad välja küla ühiskonna ringist, uude ümbrusesse ja olukorda – sõdurite kasarmu ja õppevälja kitsasse sulgu, kus valitseb samuti hall ja ühetooniline argipäev mõttetute käskude ja määrustikkudega, kus kaugetes metsakolgastes vabalt kasvanud isemeelsed maajässid ümber vormitakse sõnakuulelikuks massiks, kus pole maad isiklikule elule ega isikupärasele iseloomule, vaid selle asemel valitseb šabloon.
See uude ümbrusesse ja olukorda sattumine on siiski endaga kaasa toonud ka mingi vabama puhangu, on tulnud teadmine, et valitsev olukord on ajutine, möödaminev, mille lõpus on vabanemine ja pöördumine kas endistele radadele või uutele võib olla avaramatele teedele.