Kajal oli lapsena sada kassi. Kirja said tema mälestused nii nendest kui ka teistest loomadest, inimestest ja ühest ammusest ajastust. Piimapukkidest, kolhoosilautadest, tööhobustest ja kodulehmadest, maatööst ja lapsepõlvest selle keskel. Hellusest ja karmusest, tunnetest ja tunnete varjamisest.
Siin lugudes on nii nalja (näiteks kuidas koerahirmus kombainer peab päev läbi kempsus redutama) kui ka kurbust (kui kass ära kaob või kui lehm tapamajja saadetakse), autor tuuseldab mälestuste lõngakera kannul mööda oma elu.
