On tavaline õhtupoolik, kui astun köögist terrassile, et kontrollida Miat, oma kasutütart, kes ujub tagaaia basseinis. Aga ta on kadunud. Mu süda jääb seisma, kui märkan, et tagumine aiavärav on lahti ja Mia roosa kohev käterätik lebab kokkupanduna tooli peal. Ma olin vaid mõne meetri kaugusel. Miks ma tema karjumist ei kuulnud? Kes meie tütrekese röövis?
Mu abikaasa ei suuda mõista, kuidas ma sain lasta ta tütrel kaduma minna. Kui politseinikud tulevad küsimusi esitama, soovin, et suudaksin aega tagasi keerata sellele tavalisele õhtupoolikule, kui valmistasin perele lasanjet, Mia lemmiktoitu. Ma saan aru, et politseinikud ei usu mind: nad juba näevadki minus kurja võõrasema.
Tahaksin vaid mõista oma abikaasa sõnumit, mille leidsin Mia telefonist: Anna andeks, ma armastan sind endiselt. Ja miks leiti mu mehe abielusõrmus basseini põhjast pärast Mia kadumist? Ta pole mulle öelnudki, et on selle kaotanud. Mida ta veel varjab?
Uurija muudkui küsib, kus ma olin see kümme minutit, kui Mia kaduma läks. Aga ma ei saa kuidagi oma saladust välja rääkida. Ma mõistan uurija pilgust, et tema arvates tegin mina midagi oma kasutütrele. Me ei ole Miaga alati väga lähedased olnud ja vahel ajab ta mu hulluks, nagu teismelised ikka, aga ma ei teeks talle eales halba.
Te lihtsalt peate mind uskuma.
