7. septembril 1919 avati Stuttgardis esimene Vaba Waldorfkool. Enne seda tulid kokku õpetajad, kellele Rudolf Steiner pidas ettevalmistava kursuse. Iga päev rääkis ta «üldisest inimõpetusest», kirjeldades selles inimese tähtsamaid hingefunktsioone koos vastavate füsioloogiliste protsessidega. Need ettekanded stenografeeriti ja avaldati üldise pealkirja all «Üldine inimõpetus kui pedagoogika alus». Selles peitub Rudolf Steineri pedagoogilise tarkuse olemus. Sellele järgnes «metoodilis-didaktiline kursus», mis sisaldub ka käesolevas raamatus. Selles töötati välja esimese kuni kaheksanda klassi õppeplaan. See kursus on ammendamatu, täiesti praktikale orienteeritud käsiraamat, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse.