28. augusti hommik, 1941. Loode-Eesti sadamates kogunevad laevadele kümned tuhanded sõdurid ja tsivilistid. Järgmiseks päevaks lebab 64 laeva merepõhjas ja ligi viisteist tuhat inimest on elu kaotanud.

Kõštõm, 1957. Toimub tuumakatastroof, mille kannatanute arv ja radioaktiivse saaste tase ületab Tšornobõli oma mitmekordselt.

Guam, 2008. Kell on pool üksteist hommikul, üle stardiraja sõidab pommitaja B-2, kõigi aegade kõige salastatum ja kõige kallim lennumasin. Paar hetke hiljem on lennukist järel rusuhunnik ja kaks miljardit dollarit tõuseb suitsusambana taeva poole.

Miks? Iga suurkatastroofi puhul täidavad sellele küsimusele vastuse otsingud kümneid köiteid uurimismaterjale. Suuremat sorti õnnetused ei juhtu enamasti lihtsalt niisama. Vaja on tervet kokkusattumuste ahelat ning piisaks vaid ühe ketilüli katkemisest, et katastroof jääks olemata. «Katastroofid, mis ei unune» annab põhjaliku ülevaate kümnetest sellistest sündmusteahelatest, mille käigus inimene kaotas tehnika üle kontrolli ning maksis selle eest ränka hinda.