Mälestuskildude-raamatu saatesõnast:
Ühel heal päeval avastad üllatusega, et kunagised kaaslased, kamraadid, kolleegid on hakanud mälestusi kirjutama. Kuna sa oled kirjutajatega koos mõnesuguseid sündmusi läbi elanud, arvad kergemeelselt, et sul võib nendega sarnaseid mälestusi olla, ja sa loed, lehitsed, pettud, mõnikord koguni vihastad või kehitad õlgu ja loobud lugemisest. Sest need ei ole sinu mälestused, ja see teine kirjutaja on kas tahtlikult või kogemata nii mõndagi hoopis teisiti meelde jäänud. Või hiljem selliseks mõelnud, et kirjutajale sellest tulu tõuseks. Sa üritad austada erinevaid lähenemisi, aga pead kirjutajaid ikkagi valelikeks, kuigi võiksid neile tänulik olla, sest nad on oma väljamõeldiste ja valedega tõestanud, et mälestusi ei maksa tõsiselt võtta.