Ene Mihkelsoni raamat kirjutab asjadest, mis puudutavad kõiki eestlasi lähedalt. Tema romaani minategelane hakkab uurima, mis juhtus tegelikult Teise maailmasõja lõpus ja selle järel, ajal, millest tal endal on üsna udused ja lapselikud mälestused. Ta teab, et ta isa ja ema varjasid ennast metsas, isa tapeti, ema on küll elus, kuid jutustaja on temast võõrdunud. Teda kasvatas tädi, ema õde, ning just selle tädi poole ta nüüd pöördubki lisaks arhiividele ja vestlustele teiste oma kodukandi inimestega. Tõde, mis vähehaaval välja tulema hakkab, ei ole meeldiv. See on keerulise aja keerulisi valikuid ja suhteid peegeldav tõde nagu katkuhaud, mille lahti kaevamist peljatakse.

Loe [i:95579]i lugemissoovitust katkuhaud-kui-detektiiviromaan/">Raamatukoi blogis