Siim Veskimees on eesti lugejale tuntud peamiselt oma teadusliku fantastika romaanidega, ent tal on aastatega kogunenud ka suur hulk lühemaid jutte. Kogumikus on laias laastus tema selle sajandi esimese kümnendi paremik, siin leidub erinevaid tulevikuvisioone, kohtumisi tundmatuga ja ka kummardusi suurmeistrite poole. On ebakonventsionaalseid, äraspidiseid kangelasjutte nagu «Kuldhordi teine tulek».
Autor ise ütleb, et ta on kirjutades kogu aeg teadlikult üritanud inimesi ärritada ja mõtlema panna. «Tavalisi» lugusid on niigi piisavalt, keeraks mõned vanad legendid pea peale.
Seda on ta teinud ka looga «Naeratus aastate tagant», kus selgub, et iga veidrus võib olla omapära ja kummalisus geniaalsus. Igatahes pole pärast seda lugu enam võimalik «Pipi Pikksukka» sama pilguga lugeda. Peale «Pipi» on autor pea peale pööranud Zelazny ja tema maailma loos «Merevaiguvalgus», kus rahulik turist satub Pariisis kummaliste sündmuste keerisesse. Ebatavaline on ka tulnuka muutmine osavalt käituvaks seltskonnalõviks loos «Ohutusnõuded laavalehmade läheduses», kus ta oskab käituda nii, et Maa salateenistused ja teadlased kõik lolliks jäävad.
Kohtumine tundmatuga on põhiline loos «Kui maa ärkab», kus merehädalised satuvad mõistuslikule saarele. Mingil hetkel satub peategelase kätte midagi ajamasina sarnast, mille abil saab ta valida, kuidas lugu lõpetada, järele proovida erinevaid variante, ekselda erinevaid tegevusliine pidi. Äärmiselt ebatavaline tundmatu esineb loos «Eluring», mis on autori sõnul kokku pandud kolmest loost – lihtsalt pisut väheinformeeritud tulnukas otsustab esineda känguru kujul. Tulevikuvisioon loos «Kaugete päevade valgus» on aga süngevõitu, kuigi ei puudu selles ka midagi pikantset. Kas inimesed on sattunud tulnukrassi loomaaeda või lemmikloomadeks? Lisaks on kogumikus veel lood «Udukardin ja suitsutoru» ning «Tormide rand».
