Kazõmi sõda oli 1930. aastatel olulisim põhjarahvaste väljaastumine nõukogude võimu vastu. Protesteerides koolihariduse, kollektiviseerimise ja igasuguse muu põliselanike sõltumatut eluviisi ohustava tegevuse vastu, korraldasid handid ja neenetsid nõukogudevastase relvastatud ülestõusu. Peamiselt seisnes vastuhakk aga siiski põliselanike tundrasse- ja taigassepõgenemises ning nõukogude reformidest kõrvalehoidumises. Kazõmi sõja lõppedes represseeriti sadu Lääne-Siberi põhjaosa põliselanikke ning sellest väljaastumisest on kujunenud obiugri ja neenetsi lähiajalugu puudutava suulise pärimuse traagilisim sündmus. Samas on Kazõmi sõda aga avalikkusele vähetuntud, sest nõukogude pool polnud huvitatud ülestõusule laiema kõlapinna andmisest.