Raamatus kirjeldatakse Keila kihelkonnalugu selle põhjal, mida pakub koguduse arhiiv, pealkirjad kirikus ja surnuaedadel, rahva mälestus ja üksikud kirjalikud teated. Rootsiaegseid seadusi, korraldusi ja määrusi on ainult nii palju käsitatud, kui neid siin koha peal iseäranis tunda saadi, mispärast neist arhiivi ka ärakirjad jäeti. Suureks varaaidaks Keila koguduse arhiivis on õpetaja M. W. Ficki poolt aastal 1884 alustatud kroonika, mis mineviku dokumentidest, valitsuse korraldustest, rüütelkonna otsustest, kirikukatsumise protokollidest, üksikute kirikuõpetajate kirjutustest jne. ärakirju ehk kokkuvõtteid sisaldab. Kroonika on mõndagi sellest alal hoidnud, mis viimase ilmasõja kestvusel jällegi kaduma läks. Ainet on siin käsitatud üksnes niipalju, kui see Eesti rahva kultuurajaloolise olemise mitmekülgsemaks valgustamiseks üldse kaasa võiks aidata. Peahuvi on antud Rootsi ajaloole.
A. Köögardal