Kuigi kelder on Eesti taluõuedel uustulnuk, põimub selle tagasihoidliku hoonega aja lugu: baltisaksa mõjud ja kartuli jõudmine meie toidulauale, 19. sajandi teisel poolel Eesti külas aset leidnud suured majanduslikud ja kultuurilised muutused, talude päriseksostmine, ehitustehnika ja kodukultuuri areng, kitsamad ja paremad ajad.

Selles raamatus tulevad jutuks eeskätt taluõuel eraldi hoonena seisvad keldrid – maakeldrid –, ent põikeid tehakse ka mõisaõuele, kiigatakse sahvrisse ja kartulimaale. Raamat ärgitab keldreid teise pilguga vaatama, vanu maakeldreid hoidma ja taastama ning uusi ehitama.

Iga kelder on omal moel tähelepanuväärne, igal keldril on lugu.