«Kui ma veel väike olin ja tark ja armas ja ilus, teadsid alati kõik, kelle sarnane ma olen. Nüüd, kui ma suur olen ja peast põrunud ja ninakas ja topakas, kõik ainult istuvad ja ohkavad, et kellesse see laps küll läinud on...»
Nii kaebab Éva Janikovszky murdeikka jõudnud peategelane lugejale, kes, kui ta juhtub ise parasjagu murdeealine olema, saab hea lõuatäie naerda esivanemate tülpimuseni tuttava teksti üle; kui ta aga on küpsemas eas, võib rõõmuga avastada, et teistelgi on oma murdeealise poja või tütrega piisavalt tegemist...