Hanno Kaaret, kirjanik eksiilis, on ajahädas. Igapäevasest leivatööst vabanedes saab ta lõpuks ometigi pühenduda kirjutamisele.
Aga kas lugejaid nüüd enam nimetamisväärselt leidub?
Isekirjastajast peategelase enese poolt läbiviidav omapärane uurimus näib seda küsimärki heidutavalt rõhutavat.
Ajahäda, küündimatus, väikese eluvale vajadus mõjutavad teistegi osaliste eneseteostusi romaani mitmepalgelises galeriis. Peamiselt Kanadas kulgeva, kuid puhuti ka mujale põikuva tegevustikuga teose põhijooneks on aga mure eesti keele tuleviku pärast.
Kas ei ähvarda see muutuda hieroglüüfideks, mida kord keegi ei oska enam lugeda?