Lahtikaevamiseks valisime õhukese plaadiga haua, sest lihtsate küngastega hauad äratasid teatavat kahtlust. Asi oli selles, et Mongoolia avarates nõgudes võib tihti kohata harmõkipõõsaisse kasvanud künkaid, mis kokku võtavad enda alla terveid tiinusid ja on väga hauaküngaste sarnased, kuid tegelikult kujutavad endast ainult nende põõsaste varju kogunenud tuiskliiva hunnikuid. Järelikult võisid ka siin haudade asemel olla samasugused liivakünkad, mida ei olnud muidugi mõtet kaevata. Kivist hauaplaat aga garanteeris, et meie töö pole asjata.
Me pöörasime plaadi kõrvale, haarasime labidad ja asusime hauda lahti kaevama. Labidad ei läinud aga maasse rohke kui 2-3 sõrme sügavuselt ja pärast selle kihi eemaldamist tuli haarata kirka, et purustada sellega pinda, mis ilmselt oli pärast matmist mitusada või tuhat aastat vajunud ning kõvaks muutunud. Meil õnnestus üsna ruttu auku veerandi arssina võrra süvendada, kuid järgmine veerand nõudis juba palju vaeva. Hauda täitev liiv osutus niisama kõvaks kui kivi, millest olid tehtud torni seinad; augus ainult oli kirkaga parem töötada kui seina sisse tehtud avauses. Kaevasime veel veerandi arssinat ja istusime siis augu servale puhkama.