Keskaegseid kirikuid peetakse meie arhitektuuri pärliteks, ent kiriku kõige tähtsam osa – altar – on seni jäänud täiesti tähelepanuta. Raamatus käsitletakse Eesti keskaegseid altareid ja neid kaunistanud retaableid kunsti- ja sotsiaalajaloo vaatevinklist. Uuritakse, kuidas kasvas sajandite jooksul kõrvalaltarite hulk, kes neid altareid rajas ja kuhu, ning kuidas neid kaunistati. Analüüsitakse altariretaablite – nikerdatud ja maalitud ehisseinte – pildikeelt. Milliseid sõnumeid kandsid pühakute legendid? Kuidas vastandati häid ja halbu tegelasi? Milliseid emotsioone pildid esile kutsusid? Kuidas mõjutas välismaalt tellitud teos siinset kunstiloomingut? Mis sai keskaegsetest altaritest pärast reformatsiooni? Raamat sisaldab rikkalikult illustreeritud kataloogi.

Anu Mänd töötab Tallinna Ülikoolis vanemteadurina ning ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse juhatajana. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli, doktorikraadi kaitsnud Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis. Peamised uurimisvaldkonnad on keskaja sotsiaalajalugu ja visuaalkultuur. Ta on mitme raamatu, sh «Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350–1550» (2004), «Kirikute hõbevara: Altaririistad keskaegsel Liivimaal» (2008) ja «101 Eesti kullassepateost» (2018) autor ning raamatute «Kümme keskaegset tallinlast» (2006), «Tallinna Suurgild ja gildimaja» (2011) ja «Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg» (2012) kaasautor.

Raamat ilmub Muinsuskaitseameti sarjas «Eesti kirikute sisustus» ja selle väljaandmist on toetanud programm «Pühakodade säilitamine ja areng 2014–2018».