Madis Kõivu 2000. a valminud näidend «Keskmängustrateegia» kõneleb vendadest Kerestest – tippmaletaja Paul Keres ja füüsik, akadeemik Harald Keres. Kahe andeka venna omavaheline algasetus on avanguks hulgale erinevatele ajaloo ja elulugude partiidele Eesti 20. sajandi keskpaigas, kus inimestel ei olnud varuks kuigipalju õigeid käike.

Partiid ja käigud kasvavad eluvalikute kujundiks. Male ja teadus, eraelu ja poliitika – kõik nad sisaldavad otsustavaid ja kõrvalisi partiisid, tiitlivõistlusi ja välgutagumist kohvikulauas, salakäike ja vahele jäänud ja unustatud ja ette planeeritud ja meeleheitlikke käike. Tagasivõetamatuid käike.

Kõivu näidenditele omaselt on «Keskmängustrateegiaski» segunenud mitu aja- ja elu kihti: taamal kõmiseb sõda, köögis arutatakse piima rasvaprotsenti, vestlused hõlmavad võrdväärselt nii olnut kui ka tulevat – septembriööd Puise rannas 1944 ja Saksa-aegse doktoritöö ümberkaitsmist nõukogude ajal, AVRO turniiri võitu 1938. aastal Hollandis ja kinnitust NSVL malesuurmeistriks oleku kohta 1945. aastal, Salo Flohri koer tungib alati sobimatul hetkel tuppa ja NKVD polkovnik mängib malemaailmameistrit. Minevikku ei ole, sest see tuleb taas ja taas tagasi.

Kuid mängida tuleb, sest inimesel on vaigistamatu vajadus mõista, kuidas kõik tegelikult oli.