Kesköine pagarikoda

Tillukese munakivisillutisega kõrvaltänava lõpus peitub võluv, veidi ajahambast puretud pagarikoda. Selle lävi on puhtaks küüritud ja kahvaturohelised linased rulood korralikult ette tõmmatud. Igal ööl, kaua pärast seda, kui kliendid on lahkunud ja viimasedki purud riiulitelt pühitud, keeratakse lukuaugus võtit. See on turvapaik – koht, kus põleb kogu öö küünal igaühele, kes tunneb end eksinu või üksildasena.

Frankie sõtkub öösiti tainast ja vormib sarvesaiu, et need hommikuks valmis küpsetada. Ta loodab, et pagarikoda kaitseb teda minevikus kogetud südamevalu eest. Kuid ta ei oska oodata, et kohtab seal teisigi, kes vajavad paranemist niisama palju kui tema.

William ilmub ühel kuuvalgel ööl. Pärast aastaid kestnud südamevalu püüab ta leida elus uut rada ja hakkab Frankiet igal ööl vaatamas käima. Tema leebe naeratus kinnitab Frankiele, et William hoiab tal silma peal.

Tam, eksinud ja üksildane, satub juhuslikult pagarikotta ning sellest saab ainus paik, kus ta võib olla tema ise.

Beth hoolitseb öösiti patsientide ja päeval oma abikaasa eest. Pagarikotta tõmbab teda värskelt küpsetatud leiva ja sooja suhkru magus lõhn. Frankie vanillikreemikorvikesed on tema pikkade üksildaste ööde ainus helge hetk.

Igaüks neist leiab sealt lohutust, seltsi ja lootust ning nad hakkavad vähehaaval avaldama saladusi, mida on nii kaua varjanud.

Ent ühel ööl leiab Frankie tööpinnalt korralikult kokku volditud kirja. Kui ta täpsed murdejooned lahti voldib ja näeb hooletult kritseldatud sõnu, vajub ta süda saapasäärde. Kas kõik, mille nimel ta on vaeva näinud, võib üheainsa hetkega puruneda?

Kas neli uut sõpra suudavad võidelda paiga eest, mida nad armastavad? Või kaotavad nad kesköise pagarikoja just siis, kui seda kõige rohkem vajavad?